2011 september 30 Valikuvabadus – kelle jaoks??

Valikuvabadus – kelle jaoks??

Täiesti müstiline on usk, et keedetud supis kulpi liigutades saab teha seda rammusamaks.

Täna on kord selline, et ravikindlustatute ravimiseks sõlmib Haigekassa meie nimel haigemajadega lepingud. Kindlustatu saab arstiabi, haigla kirjutab selle alusel välja arve ja haigekassa maksab selle kinni.

Valikuvabadusena on siis väljapakutud süsteem, kus teenuse osutaja ja Haigekassa vaheline leping pole vajalik. Kindlustatu valib ise haigemaja, saab abi ja arve läheb haigekassale. Sellega pidavat valikuvabadus suurenema. Aga kas see ikka on nii?

Asja olemus on ju teadmises, et raviteenuste osas on riik asjade korraldajana täna võlgu patsientide ees. Väljendub see võlg ravijärjekordades, mida mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, taluda tuleb.

Kui nüüd ülalpakutud moel asi ümber korraldada ja seda nii, et inimeste tervise huvides maksumaksjalt laekuva raha hulk jääb samaks, tekib võlg teenuste osutajate ees. Seejuures saab see võlg olema mitte ainult pidev vaid ka pidevalt ajas kasvav. Selline lahendus teatavasti ei sobi mitte kuidagi riigi rahanduse seisukohast ja tekib ajalooline küsimus – mida teha? Ja teada on ka vastus – laua peale pannakse loetelu raviteenustest, mille eest haigekassa täna tasub ja teise kätte võetakse pliiats. Seejuures punane.

Ehk siis tekib süsteemne surve aasta aastalt vähendada nende raviteenuste arvu, mille eest kindlustus tasub.

Tulemus – valikuvabadus valida teenuse osutajat vähendab võimalust saada tasuta arstiabi. Teenuse kättesaadavus väheneb ja seda eriti nende jaoks, kellel raha vähem.

Sisuline muudatus saabub siis, kui me lõppude lõpuks aru saame, et inimeste tervise huvides kasutatava raha hulk toodetud rikkusest suureneb paratamatult. Seetõttu veelkord ettepanek – rahastada perearstiteenust nii nagu täna me rahastame kiirabi ja vältimatut abi – riigieelarvest. Ja ravikindlustusest seetõttu vabanev raha läheks järjekordade vähendamiseks ja arstide-õdede palkadeks.

Tagasi blogisse