2013 veebruar 08 Hasardist ja maksust veel

Hasardist ja maksust veel


Tegelikult on riigid alati lihtsatesse lahendustesse uskujate surve all kõik sõltuvust tekitav ära keelata. Teades, et reaalses elus toob see kaasa ei midagi muud, kui põrandaaluse tegevuse, seda ei tehta. Kättesaadavust piiratakse aga maksuga.
Hasartmängumaksust laekuv tulu kulutatakse aga reeglina pehmete väärtuste toetuseks. Sotsiaal, kultuur ja sport selle osana, haridus – kõik need suurused ja tegevused, mis toetuvad reeglina omaosalusele või metseenlusele. Miks nii?
Ühtpidi on see justkui vabanduseks lihtsameelsete ees, kes keeldudesse usuvad. Aga lisaks sellele hoitakse hasartmängumaksu sihtotstarbe määramisega valitsused eemal maksupoliitilistest huvidest. Riigil peab olema kohustus maksude abil asja reguleerida, aga mitte huvi sellest laekumisest täiendavat tulu saada. Sest raha, teadagi, on alati vähe. Tulu suurendada saab teatavasti kahel teel – maksumäära tõstes ja maksubaasi laiendades. Ja kui maksumäär täidab eelkõige regulatiivset rolli, siis maksubaasi laienemine (ehk mängukohtade arvu suurenemine) hoitakse eemal riigi rahanduspoliitilistest huvidest.
Monacos näiteks võib see korraldus ja ka riigi potolne huvi olla hoopis teistsugune. Aga peame me siis Monacoks muutuma?

Nii et ühel pool on Rahandusministeeriumi huvi koondada enda kätte rohkem võimu ja teisel pool tuhandete kodanikualgatuste huvi leida oma ettevõtmistele rahalist toetust riigi poolt. Seejuures ei usu ma mitte kuidagi, et hasartmängumaksu tänane sihtotstarbeline jaotamine ja Hasartmängumaksu Nõukogu suudaksid riigi rahanduse uppi keerata.

Tagasi blogisse