2013 veebruar 28 Uuringust

Uuringust

Lugesin täna tähelepanelikult värsket uuringut töölepingu seaduse rakendamise kohta. Olulisemast.

Kõigepealt sellest, et sellist järeldust, nagu minister Rõivas uuringu tulemusena tegi, uurijad ei tee ja märku ka ei anna. Uskuda, et uus töölepingu seadus vähendas tööpuudust, saab ainult väga rumal parteipropagandist. Aga ka seda ainult juhul, kui ta uuringut ennast pole lugenud.

Ma saan aru, et sellelaadilised uuringud sõltuvad ära „tellija materjalist“ ehk siis uuritakse seda, mida küsiti. Seega pole minu järgnev kriitika suunatud mitte mingil juhul uuringu tegijatele. Uuriti seda, mida uuriti ja kindlasti on kõigel sellel ka oma väärtus. Lahja aga on lugu selles mõttes, et olulisi asju ei uuritud kas üldse või tehti seda napilt. Küllap siis ei tellitud.

Muudatuste eesmärgina kuulutati ju välja turvaline paindlikkus töösuhetes ja sellest olekski pidanud lähtuma. Kas see eesmärk sai täidetud või mitte? Kui ei saanud, siis miks ei saanud? Veelgi hullem, seda pole ka eriti uuritud.

Saame teada, et:
Töösuhte lõpetamine polnud ka vana töölepingu seaduse ajal tööandjatele eriti koormav,
Nii tööandjate kui töötajate õigusteadlikus peaks olema tunduvalt parem,
Äärmiselt vähe kulutatakse raha töötajate täiend- ja tasemekoolituseks,
Suur osa töötajatest usub, et tööinspektsioon ning töövaidluskomisjon koos sõprade ja tuttavatega suudavad asendada neile ametiühinguid.
Kas me siis seda varem ei teadnud? No kui keegi ei teadnud, mis siis ikka.

Kui paindlikkuse poolt on veel vähegi kajastatud märkega, et tööjõust vabanemine on tööandjatele nüüd mõnevõrra vähem koormav, siis turvalisuse tõusust juttu ei tehta. Tõusis see turvalisus kuidagi või ei tõusnud?

Pika lugemise peale leidsin ühe lausekese, kus märgiti ära, et ametiühingute ja tööandjatega kokkulepitud muudatused ja jõustunud seadus on kaks eri asja ja seda just turvalisuse mahalõikamise tõttu. Sellest teemast olekski pidanud uuring alustama.

Vastamata küsimused on:
Mis oleks juhtunud siis, kui seadus oleks jõustunud koos sinna kavandatud muudatustega?
Kui suured oleksid sellisel juhul olnud töötukassa kulud ja vajalik maksemäär?
Kui palju on nüüd seetõttu suuremad riigi kulutused riiklikule töötu abirahale, nende inimeste ravikindlustusele ja toimetulekutoetuse maksmisele?
Tööandjate poole pealt oleks mind huvitanud, millised ettevõtted maksvad nüüd kinni milliste ettevõtete koondamiskulutused, sest neid tasutakse nüüd tegelikult koos läbi töötukassa.

Töötajate poole pealt peaksime huvi tundma, miks ei ole tõusnud kollektiivlepingute osatähtsus? Viimastel on paindliku turvalisuse kontseptsiooni alusel oluline roll. Ei piisa teadmisest, et nende arv pole kasvanud.

Hoopis põhjalikumalt peaks uurima fakti, et suur osa töösuhete lõpetamisest toimub meil oma soovil ja poolte kokkuleppel. Leiame numbri, et kindlale osale suruti tegelikult paber ja pliiats pihku ja nad sunniti lahkuma. Palju põhjalikumat uurimist vajab aga see osa, kes seda ei väida. Mis siis sunnib inimest mõistusevastselt käituma, jääma ilma töökohast ja töötuskindlustushüvitisest? Vähene teadlikkus? Mis ettevõtetes need inimesed töötavad? Kas on mingi seos näiteks asjaoluga, et nende töösuhe oli varem poolenisti põranda all ja seotud maksupettustega?

Ma arvan, et tööandjad ja ametiühingud peaksid tellima uue uuringu ja seda sisuliste küsimustega. Sotsiaalministeeriumit tegelik seis ilmselt ei huvita. Võis siis ei saada lihtsalt asjadele pihta.

Tagasi blogisse