2013 aprill 25 Kiidan ajakirjanikke …

Kiidan ajakirjanikke …

… selle eest, et nad hooldusravi lahendamata küsimused emotsionaalselt ja professionaalselt lahti kirjutanud on. See ongi nende töö.

Püüan siinkohal emotsioone vältida, sest lahendused saavad olla praktilised ja ei midagi muud.

Ma olen väga pikka aega juba kindlalt veendunud, et tänase korralduse juures hooldusravi jääbki kiratsema, sest lähtutakse eluvõõrastest eeldustest. Ravime me inimesi teatavasti ravikindlustuse kuludest. Hoolduse eest maksvad aga nii omavalitsused, riik või hoolekandealused ise koos nende lähedastega. Selline lähenemine eeldab, et just kui oleks võimalik selgelt eristada, et seda patsienti me ravime ja seda abivajajat hooldame. Tegelikus elus nii ei ole ja mingil eluhetkel vajab inimene nii ravi kui hooldust ja seda ühel ja samal ajal. Ühes ja samas kohas, olgu see kodu või asutus.

Ehk siis süsteem on loomata ja see on riigi võlg, eelkõige vanema põlvkonna ees. Me võime ju Euroopa Liidu abiga luua veel n arv hooldusravi kohta, aga seni, kuni puudub vastus küsimusele – kes selle eest maksab ? – jäävad ka need vajalikud kohad õhku rippuma. Seejuures vastus küsimusele ei saa sõltuda sellest, kui toimivad on patsiendi sidemed perearstiga, kas omavalistusel on küllaldaselt vahendeid ja kaastundlikust eelarve tegemisel ja kuivõrd maksevõimelised on abivajaja lapsed. Kujutage ette olukorda, kus kõik need kolm näitajat on miinusmärgiga? Ja ei olegi mingit vähegi inimlikku võimalust. Julm !!!

Valitsus, kohalikud omavalitsused ja haigekassa peaksid istuma ühe laua taha ja otsustama, kas selline olukord, kus hooldusravi kättesaadavus sõltub ära jumal teab mitmest asjaolust, aga mitte niivõrd inimese tegelikest vajadustest, on mõistlik. Ja ma optimistina usun, et jõuavad järeldusele, et ei ole.

Seejärel tuleb kõigil koos, kui tänastel korraldajatel, see ühtne hooldusravisüsteem luua. Mitte üksteise kaela kohustusi veeretada, vaid just luua. Võib olla on sellise süsteemi nimi kindlustus, võib olla mitte. See polegi oluline. Tähtis on, et me teaks, millistel tingimustel hooldusravile minnakse või kodus tehakse ja kuidas sellist süsteemi ühtsetel alustel rahastatakse.

Tagasi blogisse