2013 mai 28 Töövõimetusreformist /lühidalt/

Töövõimetusreformist /lühidalt/

Töövõime suuremal või väiksemal määral kaotanud inimeste tööle tagasi aitamine on tänuväärne tegevus. Eestis ei õnnestu see kuigi hästi, sest kulutame selleks liiga vähe raha. Rehabilitatsiooniplaanist pole mingit kasu, kui tema elluviimine on rahaliselt võimatu. Erinevate kindlustusliikide tööjaotuses muudatuste tegemine täiendavat raha juurde ei too. Seega on küsimuste küsimus, kust see raha peaks tulema.

Kui on võimalus Euroopa Liidu eelarvest selleks vahendeid leida, siis tuleb see võimalus ära kasutada. Seejuures tuleb aga teada, et tegemist pole mingi ühekordse kuluga, mis aastal 2020 iseenesest kuskile kaob. Töövõime kaotanud inimeste töövõime suurendamine on pidev protsess, mitte silla ehitus, mis korraga valmis saab.

Mind teeb ärevaks asjaolu, et eeskujuks on võetud riik, kus selles vallas on oldud edukad, kuid jäetud märkamata edu põhjus. Nimelt on Hollandi tööandjal kohustus jätkata töötaja haigestumise korral palga maksmist 104 nädala jooksul. Te ei lugenud valesti, mitte 5 päeva vaid 2 aastat. Ehk töötaja töövõime kaotus on tööandjale kulu, mille vähendamiseks ta tõesti pingutab. Nii vähenes seal 10 aasta jooksul töövõimetuspensionäride arv 5 korda. Kas ka see samm siinsetesse plaanidesse kuulub, pole keegi välja öelnud. See hollandlaste lihtne samm on kindlasti efektiivsem, kui nende kulude katmine mis iganes kindlustuse poolt. Antud samm tõesti muudaks midagi, mitte aga kohustuste ümbertõstmine haigekassa ja töötukassa tööjaotuses.

Seega – kuni pole selge, kuidas üritust rahastatakse alates aastast 2021 ja sealt edasi, näib hetkel asi tarbetu sebimisena.

Tänane töövõimetuse hindamise süsteem tugineb inimese varasemale tööle. Kui  koorilaulja kaotab hääle, siis me seda hindamegi. Mitte asjaolu, kas ta võiks töötada ka bussijuhi või kingsepana. Kui usutakse, et oleme võimelised töövõime hindamisele keerukamalt lähenema, siis tuleb arvestada, et töötasu osas rahaliste piirangute tegemine on tarbetu. Selle asemel, et lahendada hetkel makstava musta palga probleeme, loome uue ahvatluse. Arvestades seda, kuivõrd eluvõõralt on mitmeid sotsiaalküsimusi lahendatud, pole ka ime, et inimesed kardavad jääda töövõimetuspensionita ilma, et keegi neile töökohta pakuks.

Tagasi blogisse