2013 august 30 Miks jälle ämbrisse astuda?

Miks jälle ämbrisse astuda?

sde_pikto-04Paistab nii, et kui avalik ruum on mingit reformi või muudatust küllalt kaua nõudnud ja vajalikuks pidanud, siis võib selle nime all välja pakkuda mida iganes. Ja oledki tegija.

Seejuures ei vaevuta ka mõtlema, mis peaks olema eesmärk? Või  probleem, millele lahendust otsitakse.

Suuresti oodatud haldusreform on siinkohal tüüpnäide. Ka mina olen veendunud, et see reform on vajalik. Aga kui keegi usub, et probleemiks siinkohal on omavalitsuste arv, siis ta ei ole vaevunud asja olemusse üldse süüvima.

Haldusreformi on vaja seetõttu, et:

–       Meil on valdkondi, kus pole selge, kas otsus tuleks langetada riigi- või omavalitsustasandil;

–       Meil on valdkondi, kus  otsuseid langetavad nii riik kui omavalitsus, mis võimaldab mõlemal vibutada „teisele peremehele“ näppu ja öelda, et tema kohustused on täitmata;

–       Meil on valdkondi, kus me ootame üldistes huvides omavalitsustelt otsuseid, mis sisuliselt tähendaks kohalike huvidega vastuollu minemist ja mida nad seetõttu mitte kunagi otsustama ei hakka;

–       Meil on valdkondi, kus mõistuspärasel otsustustasandil/maakonnal/ puudub valijate häälte toel moodustatav selleks pädev suurus;

–       Kogu selle segaduse juures pole imestada, et õigus otsustada ja selle eest vastutada ei ole kaetud rahaliste võimalustega seda teha.

Kui me neile küsimustele vastust ei otsi, siis pole mingit vahet, kas maakonnas on kümme valda või viis valda, kas need viis tehakse käsu või vabatahtlikkuse korras, kas nad viiakse kokku tõmbekeskuste või lükkekauguste meetodil.

Pädeva volikoguta maakonna tasandil ootame täna näiteks otsuseid omavalitsusliitudelt, kuhu muuseas kõik omavalitsused ei kuulugi. Tulevad kokku ja arutavad maakonna koolivõrku ja mitte kunagi kokkuleppele ei jõua. Täna ei jõua kümme vallavanemat kokkuleppele. Tulevikus ei jõua viis vallavanemat. Milles on vahe?

Tagasi blogisse