2014 veebruar 03 Tegelikult tööjõupuuduse vastu

Tegelikult tööjõupuuduse vastu

Kui me ikka tõesti tahame võidelda lihtsatel töödel valitseva töökäte puuduse vastu, siis esimese asjana tuleks loobuda usust, et nende töökäte Eestisse toomine teeb midagi paremaks. See oleks täielik tupiktee ühiskonnale, majandusele, siin elavale rahvale.

Mõelda tuleks hoopis sellele, et suur osa meie töötajatest saab ebaõiglaselt madalat palka. Seejuures ei ole mõiste „ebaõiglaselt madal palk“ mitte loosung, vaid Euroopas kokku lepitud teadmine, et seda ebaõiglaselt madalat palka saavad kõik need inimesed, kelle töötasu on madalam, kui 60 % keskmisest palgast.

Alampalga tõstmine antud tasemele peakski olema eesmärk, mis aitab lahendada ka puuduvate töökäte probleemi lihtsamatel töödel. Euroopa Liitu kuuluvas Eestis on toimetulemise kulud nii kõrged, et vähemaga ei tule inimesed ots otsaga kokku. Seda teadmist eitada pole võimalik.

Loomulikult on ülejõukäiv jõuda sellele tasemele ilma tagasilöökideta ja kiiresti. Ehk siis tööandjad ja töötajad peaksid leppima kokku, millal on see tase reaalne ja saavutatav. Meil on siinkohal olemas kogemus, kus rohkem kui kümme aastat tagasi lepiti kokku, et alampalk peab keskmisest palgast kiiremini tõusma. Tõsi, seda lepet täideti vaid paar aastat. Nii et peaksime õppima ja hindama ka kokkulepete täitmise vajadust.

Alampalk suurusega 550- 600 eurot kuus toob tänase seisuga kindlasti kaasa süüdistused, et sellega kaasneb tööpuuduse kasv. Kõigilt kriitikutelt küsiksin aga kohe, kas nende madalatel palkadel püsiv äriplaan on ka jätkusuutlik? Kui teie äriedu baseerub odaval tööjõul, kas siis poleks tasuvam viia see madalamate palkadega maadesse, selle asemel, et sealt tööjõudu Eestisse tuua?

Peaksime ükskord aru saama, et madalad palgad ei ole juba ammu enam Eesti eelis, vaid pidur, mis majanduse arengut takistab.

Mõistagi on vajalik kordades rohkem kulutada tööjõu õppesse ja ümberõppesse, kus Eesti näitajad on võrreldes muu Euroopaga mitte madalad vaid lausa häbiväärsed.

Tagasi blogisse