2014 mai 22 Kollektiivsetest suhetest

Kollektiivsetest suhetest

Kollektiivlepingut ja kollektiivse töötüli lahendamist puudutavad seadused kinnitas riigikogu 1993. aastal. Nad võeti vastu olukorras, kus 101st inimesest siin saalis teadsid  asjast väga vähesed. Jah, need seadused kirjutas toona Eiki Nestor. Kui neid kehtivaid seadusi täna lugeda, siis mõjuvad nad meie õigusruumis isegi mõnevõrra koomilisena. Nad näevad välja rohkem nagu juhendmaterjalina, kus on ka regulatiivseid paragrahve. Nii et ammu on selge,  et vaja on uut seadust.

Vahepealse aja suureks võiduks on, et meil on mitmeid noori tublisid juriste, kes on end koolitanud nii Eestis kui ka mujal maailmas ja teinud endale eri riikide kollektiivsete töösuhete regulatsioonid selgeks. Nüüd töötavad nad eri büroodes, kaasa arvatud õiguskantsleri büroos, aga mulle on jäänud silma, et nende hariduses on üks puudus. Kui nad võrdlevad eri riikide kollektiivseid töösuhteid käsitlevaid seadusi, siis nad ei ole ilmselt saanud koolis õpetust selle kohta, miks ühes või teises riigis on need seadused just sellised nagu nad on.

Neis seadustes on väga palju samasuguseid põhimõtteid. Eripära aga reeglina on seotud sellega, et tegelik olukord tööturul on eri riikides erinev. Näiteks Prantsusmaal ei olegi keegi kunagi  streigiõigust seadusega reguleerinud, sest Prantsusmaa põhiseadus ütleb, et streikimine on vaba. See  tähendab, et iga mees keerab oma auto risti üle tee ja ütleb, et ta streigib. Põhjamaades on kõik vastupidi: ilma läbirääkimisteta ja lepitusteta ei ole kellelgi õigust oma autot risti üle tee keerata ja öelda, et mina ei tee tööd seni, kuni mu palka ei tõsteta.

Seega peaks seadus lisaks teoreetilisele tarkusele arvestama ka meie siinse tööturu tegeliku olukorraga. Paragrahve, mis seejuures kollektiivsete töösuhete arengule kaasa ei aita, pole seejuures vaja.  Kui te uut eelnõu loete, siis järjekordselt alustatakse seal teemaga, et kes te sellised olete ja kust te tulete, et te laiendatud lepinguid sõlmida tahate.  (Kuna teadmised selles vallas on mitte just väga levinud, siis olgu öeldud, et laiendatud lepe on selline, kus osapoolte vahel kokkulepitud palka näiteks tuleb maksta ka ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele ja seda ka tööandjate ühendusse mittekuuluvate tööandjate poolt).

Kollektiivsete töösuhete regulatsiooni esimene põhitõde on, et alustatakse teineteise tunnustamisest. Seejuures pole tähtsust, kui mitu protsenti, keda kus esindab. Näitena, kui Eesti Vabariigi valitsus tunnustab Tööandjate Keskliitu, EAKL-i ja TALO töösuhete osapoolena siis nii ongi ja punkt. Kui me nüüd muudame seda põhimõtet ja hakkame eri valdkondades lugema kokku ettevõtteid , töötajaid, protsente jne., siis me hakkame lihtsalt tegelema asjaga, mida mitte kellelgi ei ole vaja. Tänane regulatsioon on väga lihtne. Pooltel on õigus laiendatud lepinguid teha ainult siis, kui nii tööandjad kui ametiühingud mõlemad sellega nõus on. Nad registreerivad leppe sotsiaalministeeriumis. Seejuures on sotsiaalministeeriumil õigus öelda, et vaadake, meie küll ei tea, et teie oleks selline tunnustatud organisatsioon, kes seda lepet sõlmib. See välistab pahatahtlikust tööturul. Taolisi lepinguid on kümne aasta jooksul tehtud minu teada ainult kahes valdkonnas, tervishoius ja transpordis. Rohkem ei ole neid peetud vajalikuks sõlmida. Ehk tegelikku probleemi kuskil ei ole, välja arvatud ühel seltskonnal, kes on samal ajal oma üldkogul vastu võtnud ühemõttelise otsuse, et nemad endast tööandjate liitu ei kujuta. Kui ei kujuta, siis ära kujuta, ja ongi kõik – polegi siin rohkem midagi rääkida ega pahandada.

Me ei tohi uue regulatsiooniga panna küsimärgi alla tööandjate ja ametiühingute keskliitude võimet sõlmida laiendatud lepinguid ja piirata ausat konkurentsi majanduses.

Teine problemaatiline pool eelnõust on seotud avaliku sektori palgasaajate õigustega. Kaasaegne Euroopa piirab minimaalselt ja väga valikuliselt erandjuhtudel  ametnike leppe- ja streigiõigust. Sellest on eelnõu väga kaugel. Ka kohalike omavalitsuste eelarvest palka saavatel töötajatel peab olema selge üleriigiline Eesti tasandi partner, keda nad aastaid juba otsivad ja kes pidevalt nende eest peitu poeb.

See eelnõu on algatatud veel eelmise valitsuse poolt. Neile tuleb öelda suur aitäh, sest nad tegid palju tööd ja jõudsid kuskil 90 protsendil juhtudel 100-st ka tööturu osapooltega kokkuleppele. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on, et need 10 protsenti 100-st, mis jäid kokkuleppeta, saaks nüüd ka kokku lepitud. Me usume, et minister Kruuse, nii nagu on koalitsioonipartnerite vahel kokku lepitud, kutsub tööandjad ja töötajad kokku. Oleme nõus kokkuleppe saavutamisele kaasa aitama, et need sätted, mis tänases eelnõus veel ei ole kokkuleppena vormistatud, saaksid samuti kokku lepitud. Siis võib uskuda, et sellest tuleb üks seadus, mis on tegelik seadus ja mis ka töötab.

Tagasi blogisse