2015 jaanuar 19 Mis muudab tegelikult komisjonide töö avatumaks?

Mis muudab tegelikult komisjonide töö avatumaks?

On kindel veendumus, et need on salvestised Riigikogu komisjonide tööst. Hetkel on seadusruumis olukord selline, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus komisjonide salvestamist ette ei näe. Sellegi poolest osa komisjonidest neid teeb. Sellises õigusruumis saab olla neil salvestistel ainult üks tulevik – need tuleb anda Riigiarhiivile. Muud juttu pole ma kuulnud ja muud juttu pole ka ise rääkinud. Kes on tahtnud, usun, on ka sellest aru saanud. Loodan, et seni tehtud salvestiste tuleviku asjus võib siinkohal punkti panna.

Vähem on juttu olnud sellest, et on olemas Riigiarhiivi otsus Riigikogu täiskogul räägitu kohta. Kõik täiskogul peetud jutud salvestatakse ja nende alusel valmib stenogramm. Stenogramm on loomulikult arhiivis, salvestised aga Riigiarhiivi otsuse alusel mitte. Ehk siis üksikasjaliku dokumenteeritud arutelu olemasolul pole Riigiarhiiv pidanud vajalikuks salvestisi säilitada. Vabandan, aga minu jaoks täiesti mõistetav otsus.
Nüüd aga eelnõu juurde, kus esmakordselt seatakse sisse komisjonide koosolekute salvestamise nõue ning taastatakse kuni 2004 aastani kehtinud nõuded protokollimisele. Need kaks suurust, nii nagu täiskogu näitel on arusaadav, on omavahel seotud. Eelnõu ei näe ette kohustuslikku salvestamist siis, kui arutatakse salastatud (Eesti ja meie liitlaste riigisaladused) küsimusi või kui komisjon peab oma istungit väljaspool Riigikogu hoonet. Need viimased toimuvad näiteks Eesti Pangas või põllumajandus ettevõttes või kus iganes ja nõuda sellisel juhul salvestamist oleks vast liiast.

Valdav osa komisjonide istungitest tuleb aga salvestada, sest seda hakkab nõudma seadus mitme paragrahvi toel. Ka sisuliselt pole võimalik korralikke protokolle teha, kui komisjoni istungit mitte salvestada. Siit ka küsimus, et kui uuele seadusele vastavad protokollid saavad olema sisuliselt stenogrammid, kui kaua ja kas salvestisi peaks säilitama. Paljud arvajad ei ole nii sinisilmsed kui mina ja ei ole kindlad, kui üksikasjalikud uute nõuete alusel protokollid ikka tulevad. Võrrelda neid täna koostatutega on rumal, aga kahtlus kui selline on arusaadav. Mis siis ikka muud teha, kui selgelt välja öelda, et ka uue seaduse alusel tehtud salvestised lähevad arhiivi ja punkt. Põhiseaduskomisjon võiks vastava seletuse anda kolmandale lugemisele tuleva eelnõu seletuskirjas. Riigikogu juhatus saab seda toetada oma otsusega.

Lühidalt – salvestised Riigiarhiivi !!

Komisjonide töö avatumaks muutmise seisukohalt on sisu poolest hoopis olulisem üksikasjalik protokoll, mis muutub avalikuks selle allakirjutamisel. Ehk siis sisuliselt päeva kahe jooksul. Eelnõu näeb ette, et nõuded protokollidele taastuvad kuni 2004 aastani kehtinud sätetele. Telegrammstiilis protokollid ei vastaks enam seadusele. Nimelised hääletused komisjonis saavad võimalikuks, kui keegi komisjoni liikmetest seda nõuab.

Ma ei varja, et need sätted peaksid olema ka minu meelest veelgi paremad. Aga ma saan ka väga hästi aru, et komisjoni pakutud sõnastuses on võimalik saada uutele sätetele 51 riigikogu liikme toetus. Muul juhul mitte. Kompromiss on poliitikas tavaline suurus.

Ja siis on veel võimalus, et seadust mitte muuta. Siis jääb kõik nii nagu on – suur segadus salvestiste teemal, võimalus mitte midagi ütlevateks protokollideks, eranditult kõik nimetud hääletused komisjonis, huvigruppide kaasamine komisjoni töösse ainult komisjoni esimehe kutsel. Siinkohal lõpetuseks ehk ka veidi häbematu küsimus – kes on selle poolt, et seadust mitte muuta ?

Tagasi blogisse