Meie ühisest Eestist

Poliitikasse tõi mind kunagi kirg luua uut vabade inimeste Eesti Vabariiki. Ja ega ma ei varja, et olen minagi juba mõni aeg tagasi mõelnud rahumeelsele tulevikule Hiiumaa kadakate all. Arutanud omaette, kas kirjutada memuaare ja kui kirjutada, siis millal seda teha. Kunagisest kirest on saanud töö, mis on pooleli, ja pean oma kohuseks see lõpuni viia. Aga siis vaatad, et lähemad õed ja vennad on tublid ja tragid ja küll nad edasi teevad, et mis siin siis ikka.

Aga need viimased paar aastat on kirg taas sügavalt hinges. Teistsugune küll kui 24 aastat tagasi. Nii et ei mingeid memuaare veel! Ja kui kunagi oli kirg luua vabade loomulike naeratavate inimeste riiki, siis nüüd on kirg hoida seda vaba vabariiki. Kaitsta nende mõtete eest, mis tegelikult soovivad viia Eestit tagasi ja mitte edasi. Sest maailm meie ümber ja ka elu siinsamas Eestis on hoopis teistsugune.

Pakkuda inimestele äreval ajal mustvalgeid  lahendusi pole ju keeruline. Saada aru, et lihtsad lahendused keerulises maailmas tähendavad hukatust, on palju raskem. Maailm meie ümber on muutunud. Seda tõsiasja on mõistlik võtta kui loodusnähtust, mida muuta pole meie võimuses. Küll aga saame luua oma Eestit, mis nendes uutes oludes oleks õnnelike inimeste ühine kodu.

Kõigepealt peame olema avatud Eesti, kus igast siin elavast inimesest peetakse lugu just sellisena, nagu ta on. Kus pole kohta teise inimese üle irvitamisel ja tigedusel, ülevalt alla vaatamisel. Kus iga vaidluse korral kasutatakse rahulikku mõttevahetust ja mitte rusikaid. Need viimased pole ju mitte kunagi mitte ühtegi probleemi ära lahendanud. Vastupidi, hoopis süvendanud.

Meile meeldib mõelda, et Eestis tunnevad pea kõik kõiki. See on meie suur eelis ja sellisesse ühiskonda ei sobi suletud uksed. Eriti rumal on suletus poliitiliste otsuste langetamise juures. Need otsused peavad sündima avatud koostöös, kokkulepete teel. Paraku ei saa olla need otsused alati kõigile meeltmööda. Küll aga peavad nad olema lahti räägitud ja arusaadavad. Ja kui me oleme sallivad ja kaasavad, ei teki mitte kellelgi tunnet, et ta on unustatud, kõrvale lükatud, maha jäetud või mittevajalik. Ainult avatud Eestis saab inimene tunda enda vabana. Iseendana.

Eriti rumal on suletus poliitiliste otsuste langetamise juures. Eestil tuleb kasvada riigiks, kus kõigi jaoks on loodud võrdsed võimalused elus edasi minna. Kindlasti oleks vale öelda, et me pole vaeva näinud. Oleme küll, aga kindlasti on ka veel palju teha, et jõuda esirinnas olevate põhja pool asuvate maade tasemele. Mitte kellegi tulevik ei tohi olla ära määratud sellest, kus ta sündis ja kasvas või kui hästi näiteks teenivad tema vanemad.

Inimene ise on Eesti kõige suurem väärtus ja seejuures on igale andele võimaluste mitteandmine puhas raiskamine. Võrdsete võimaluste loomine tähendab ka kindlasti seda, et kui kellegi areng on looduse poolt või muul moel keerukam, tuleb talle rohkem hoolt ja abi pakkuda. Lihtsalt ergutada teinekord või õlale patsutada.

Inimene ise on Eesti kõige suurem väärtus. Kui mind midagi viimase 25 aasta jooksul on vaimustusse viinud, siis kindlasti see, millise hooga meie noored õpivad. Minu suur soov on, et see hoog kanduks ka meie noorte vanematele. Ja ka vanavanematele, ütlen ma vanaisana. Tänapäeva maailmas ei saa loota, et kunagi omandatud haridus tagab ükskõik kellele muretu tuleviku elu lõpuni. Laisk ei saa enam mitte kuidagi olla, isegi siis, kui väga tahaks. Võtkem ka pideva õppimise vajadust kui paratamatut vihmasadu, mis keset sooja suve ikka ette tuleb. Eelkõige algab sellest sinu enda toimetulek. Aga ka riigi majanduse areng, meie riigi rikkus ja edukus.

Tänapäeva maailmas pole eduka riigi tunnuseks mitte niivõrd maavarade rohkus, kuivõrd inimeste õppimisvõime.  Kuidagi imelik on kuulda, kui koole jaotatakse eliitkoolideks ja siis nendeks teisteks. Eesmärk peab olema, et KÕIK Eesti koolid on eliitkoolid. Eranditult! Tuleb ka tunnistada, et mitte kõik meie noored seda õppimisvaimustust kaasa ei ela. Nad tuleb uuesti kooli tuua, sest muidu pole neil tulevikku, mis neid õnnelikuks teeks.

Eesmärk peab olema, et KÕIK Eesti koolid on eliitkoolid. Eranditult! Et mu neljandast soovist aru saada, siis võtke kätte maakaart või gloobus. Vaadake, kus seal Eesti asub. Ja siis lisage juurde teadmine, et nüüdisaegses maailmas ei ole mitte ühtegi riiki ega rahvast, kes suudaks olla ja areneda üksinda. See ei ole enam võimalik ka nendel kõige suurematel.

Oma ajaloo kurvast ajastust teame, et meie iseseisvus trambiti jalge alla siis, kui riigid ei suutnud koostööd teha. Igaüks ajas oma asja ja uskus, et see on päästetee. Siit ka minu jaoks ainuvõimalik võimalus Eestile – meil peab olema liitlasi, kes jagavad samu väärtusi, mis meie, ja ainult ühiselt pingutades saame neid väärtusi kaitsta. Mida rohkem suudavad meiesarnased riigid koostööd teha, seda kindlam on meie tulevik. Kindlasti saab seda koostööd teha paremini ja avatumalt. Aga olla selle vastu on sama, kui teisele poole üle joosta.

Lõpetuseks pöördun kõigi eakaaslaste poole, kes me oleme ju paraku inimest alandavas impeeriumis siia maailma sündinud. Head vanaemad ja vanaisad! Kui ka teie soov on, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas ja avatud haridust hindavas võrdseid võimalusi loovas riigis, kus ka julgeolek tagatud, siis me mõtleme ühtemoodi. Ja öelge palun seda ka oma lastele ja lastelastele. Eesti on meie laste ja lastelaste tulevik!

Eiki Nestor